wara arwasin ma see kord kõige kallimaks pidada wõima. Ma sain enese meelest wäikseks ja rumalaks. Ma häbenesin, et ma ialgi polnud jõudnud teda niikaugele wiia, et ta seda minuga oleks jaganud, mida ta wesiste silmadega ja wärisewate kätega walmis oli sinule kandma. Ja weel midagi: ma kahetsesin, et sa enne temaga kokku ei juhtunud, kui mina teda tundma õppisin. Aga saatus on ju pime. Ja mulle näis, et ka meie see läbi pimedaks oleme saanud. Mitte sõnagi ei osanud ma talle wastata. Tema aga nuttis, walas pisaraid. Ma poleks ialgi enne uskuda wõinud, et tal niipalju pisaraid on. Nõnda nutawad wististe ainult naesterahwad…“
„Aga mis sai edasi?“ küsis Heinrich kärsitult ja wärisewal häälel wahele.
„Edasi?… Ta nuttis, palus ja wannutas mind niikaua, kuni ma kõik lubasin, mis ta soowis. Ma wandusin temale nende õnnelikkude silmapilkude juures, mis ma temaga mööda olin saatnud, et ma kuni hauani waikima saan. Selle wande juures oleksid pidanud sa teda nägema. Niisugust nägu pole ma weel ialgi näinud. Ja kas ma edaspidi näen, mõni seda teab“, lisas Otto kurwal toonil waikselt juurde. „Aga sina ehk näed“, pööras ta sõbra poole. „Ja siis, kui ma wan-
59
