teda kardate?‘ küsin ma. Ta kohmetab esiteks ära, aga wastab siisgi: ‚Sellepärast, et Teie kahekesi sõbrad olete‘. Aga ta nägu, terwe tema keha, mis wärisema hakkas, andis teda ära. Mul tuli sel silmapilgul meelde, et sa ükskord ära tundsid, kui me sääl olime ja ma ütlesin iseenesele: ‚Siin peab mingisugune ühendus olema‘. Ja nii ütlesin ma talle kindlalt, järsku ja ootamatalt: ‚Te salgate minu wastast. Mina aga tunnen teda: see on herra Orisoo‘. Nagu rohi terawa wikati ees langes ta nuuksudes minu ette põrandale ja käsi minu poole üles tõstes palus ta mind jumalakeeli waikida, kõike hauda enesega kaasa wõtta. Ta wannutas mind kõige juures, mis mulle püha on. Kuid mis on mulle püha? Ja kui ta nõnda nuttes põlwili minu ees seisis, nagu waene patune, ja kui ma ta silmist lugeda wõisin, et ta ka weel sel õhtul walmis oleks olnud ennast minu omaks andma, wastu oma tahtmist, kui ta aga mind kuni hauani waikima wõiks panna, siis sain ma aru, et temaga midagi suurt oli sündinud, minule täieste tundmata, isegi arusaamata. Ma mõistsin, et ta sinus midagi muud näeb, kui ta minus wõi kellesgi teises enne on leidnud ja et ta sinule enesega midagi kaasa toob, mida ta kellegile pole andnud. Ja seda tundmata taga-
58
