„Millal oli see?“ lisas ta oma sõnadele küsides juurde.
„Pühapäewa õhtul“.
„Laupäewa õhtul oli ta minu juures“.
„Sinu juures?“ küsis Otto imestades.
„Jah, aga jätame seda, jutusta sina oma lugu ära“. — Ja Otto jutustas. Ta rääkis, kuidas Olga juba sisseastudes oli öelnud, et ta ainult jumalaga tulnud jätma; kuidas ta midagi tema käest wastu pole wõtnud, külm ja puutumatus ise on olnud. Ja sääl juures pole tahtnud ta tundmata wastasest mitte midagi rääkida.
„Ma pidasin ennast kui mees ülewal“, seletas Otto edasi: „Ma mõtlesin, kui juba, siis juba. Teha pole midagi. Lõpuks ütleb ta aga minule, et mina meie wahekorrast mitte kellegile sõnagi ei räägiks, nagu me seda warem kokku rääkisime. ‚Isenesestgi mõista‘, wastan mina temale. Mitte ühelegi hingele, tingib tema. ‚Mitte ühelegi hingele‘, wastan mina. Aga nähtawasti kahtles tema minu sõnapidamise juures ja ta oleks häämeelega weel kindlamaid tõutusi minu waikimise üle tahtnud. ‚Ja Te ei räägi ka herra Orisoole sellest kõigest mitte sõnagi?‘ küsib ta minult ja ma näen, et ta silmist hirm, otse surma hirm wastu wahib. ‚Aga miks Te just siis
57
