kem ta rääkis, seda rohkem sai ta oma jõuu jällegi tagasi. Kui ta juba küllalt rääkinud oli, pööras ta wiimaks enast Otto poole küsimisega:
„Aga jutusta ometi, kuidas see kõik awalikuks tuli. Nüüd wõin ma seda juba rahulikult kuulata“. — Heinrich janunes nende teadete järele. Ta teadis küll, et iga wiimane kui sõna Otto suust ainult walu toob, kuid just seda walu tahtisgi ta. Ta tahtis selle wiha karika põhjani wälja juua. Ja talle tuli meelde, kudas mõni joodik wiina õlekõrre läbi joob, et kauem seda äritawat ja uimastawat wedelikku oma keelel tunda ja teda tilk tilgalt pikkamisi kõrist oma sisikonda saata, kus ta nii mõnusalt põletab. Nüüd arwas ta aru saama, mis niisugune imemine tähendab. Tema oleks tahtnud nüüd niisamuti oma karikat tühjendada: mitte korraga, mitte suurte lonksudega, waid piiskade kaupa. Need piisad langesiwad ta südamesse ja ta tunneks, nagu pistetaks sinna palawa nõelaga üks hauk teise järele. Walus oleks see kuni uimastuseni.
„Mis pean ma sulle säält jutustama“, tahtis Otto rääkima hakata.
.Jutusta kõik, kõik“, ütles Heinrich wahele. Ta häälest kostis tung ja nagu hullustaw joowastus.
56
