panema ajas. Kas nad targad wõi rumalad, haritud wõi harimatad oliwad, see tegi talle peaaegu üks wälja. Sagedasti arwas ta aga, et mida rumalam naesterahwas on, seda parem temale, sest seda kergemini langes ta tema mõju alla ja seda kergemini wõis ta temast lahti saada, kui ta teda enam ei sallinud. Siin, Heinrichi juures arwas ta midagi muud nägema ja seda „muud“ tahtisgi ta nii suure uudishimuga tundma õppida. Heinrichi seisukorrast sai ta seda paremini aru, et ta wäga hästi teadis, kuidas tema naesterahwa pääle waatas.
Otto seisis sängi ees ja silmitses sõpra. Kui see mõne minuti jooksul midagi rääkima ei hakanud, lausus Otto:
„Kas see asi maksab kõike seda ära, kui mõistusega ta pääle waadata“.
Heinrich tõstis silmad üles ja wastas:
„Tõepoolest ei maksa ta seda ära, kuid…“ Ja ta tõstis oma lõdwa käe üles ja püüdis sellega lootusetalt lüüa. Otto istus tooli pääle.
„Mõistusega…“ hakkas Heinrich rääkima. „Nagu oleks inimesel niisugusel silmapilgul mõistust. Egiptuse pimedusega oled sa löödud…“ Ja ta hakkas harutama, kõike meelde tuletama, filosofeerima. Ja mida roh-
55
