Otto waatas natuke aega rahulikult talle wastu ja et see midagi ei lausunud, küsis ta waikselt, nagu andeks paluwalt:
„Sa oled minu pääle pahane?“
Heinrich waatas endist wiisi sõbra pääle, nagu ei paneks ta tema sõnu tähelegi. Natukese aja pärast raputas ta kergelt pääd ja püüdis „ei“ wastata. Suu liikus, kuid ei tema ise ega ka Otto ei kuulnud seda sõna. Wiimane sai aga siisgi aru, mida sõber öelda tahtis; sellepärast tõusis ta üles, astus tema juurde ja wõttis tema käest tänades kinni.
„Minul on kohus sind tänada“, rääkis Heinrich kähisewal häälel. Need sõnad oliwad walus piste Otto südamesse. Kui hää meelega oleks ta nende sõnade juures tahtnud, et ta oma awaldused ainult sõpruse pärast oleks teinud ja et ta see läbi täie õigusega sõbra sõnad wastu oleks wõinud wõtta. Aga ka praegu tekkisiwad ta rinnas tundmused elule, milledele ta kuidagi maad poleks tahtnud anda. Kõige päält täitis ta rinda uudishimu. Ta polnud weel ialgi mehi niisuguses seisukorras näinud, nagu Heinrich praegu oli. Temal enesel oliwad sügawad, tõsised tundmused wõõrad. Naesterahwale oli ta alati ainult kui naesterahwale lähenenud. Kirede tung oli ainuke põhjus, mis teda neid tähele
54
