sääl juures iseennast. Ta püüdis nimelt otsusele jõuda, mis asi teda oli sundinud asjast Heinrichile teatama? Oli see sõpruse pääl põhjenew kohusetunne ja tung tõe järele, wõi aitas selleks ka mõni muu mõju kaasa? Ta püüdis end iseenese ees kaitsta ja seletada, et tema püha kohus oli sõbrale kõik rääkida. Kui tema seda poleks teinud, siis oleks wõinud asi muul wiisil kuidagi awalikuks tulla, kui juba tema hääkstegemine palju raskem wõi täitsa wõimata oleks olnud. Niisugusel korral ei oleks tema mitte ainult kui alatu inimene Heinrichi ees olnud, waid ka see wiimane oleks wõinud eluks ajaks õnnetuks saada. See oli kõik wäga hää ja kaitsmiseks kohane, kuid Otto ei saanud ka seda maha salata, et selle kõige kõrwal weel midagi muud oli, mis kadedusest ja kättemaksmisest oma aluse näis saama. Iseäranis puges niisugune tunne talle siis rinda, kui Olga tema jalgade ees maas oli ja teda palus, Heinrichi pärast palus.
Kui Otto parajasti nõnda oma hingelõngade kallal harutas, laskis Heinrich pää käte wahelt wabaks, ajas ennast sirgeks, toetas wastu seina ja waatas laial pilgul sõbra otsa. Tema näost oli endine kahwatus wähemaks jäänud. Käed ja huuled wärisesiwad tal.
53
