„Naljatada pole siin midagi, asi on selleks liig tõsine. Mitte asjata ei mõtelnud mina nii kaua tema üle järele. Ma lubasin sulle oma wastase nime öelda ja sa ütlesid, et see sind huwitab. Aga mina ütlen, et mind see asi juba enam sugugi ei huwita, sest minu wastane, — see oled sina!“ Wiimaseid sõnu rääkis Otto pikkamisi, toonitades, nii et sõber nende juures kuidagi enam eksida ei wõinud. Nagu wälgust rabatud kargas ta üles ja karjus kahwatanud näol:
„Mis?! Mina?!“
„Sina“, kordas Otto niisama kindlalt ja lisas warsti juurde: „Aga sa lubasid ju rahulikult kuulata ja wälja kannatada. Ma arwasin aga, et sa ei suuda, sest ka mina ei saanud sellega toime. Nüüd olen ma aga enesest wõitu saanud ja soowin sinule sedasama“.
Otto külm ja rahulik toon, millest Heinrich nüüd kaastundmust ja warjatud walu arwas wälja kostma, awaldas kainestawat mõju. Heinrich wõttis kahe käega pääst kinni ja kuna tema asemele kokku langes, sõnas ta ägades:
„Siis ometi on see kõik õige!“
Nõnda kokkuwajunult ja pääd kahe käega kinni hoides jäi ta tükiks ajaks istuma. Otto ei seganud teda. Ta silmitses sõpra ja uuris
52
