närwidega ei ole, ma suudan mõndagi hoopi rahulikult ära kanda“, ütles Heinrich.
„Noh, olgu siis, Nii wõi teisiti, waikida ma ei suuda. Sa küsisid minu käest, kas ma oma wastase üles olen leidnud ja ma wastasin jaatawalt“.
„Noh, ja siis“, rääkis Heinrich wahele. Otto pidas aga teda hoolega silmas, nagu tahaks ta ära näha, missugust mõju tema sõnad sõbra pääle awaldawad. Kõrwalt waataja oleks pidanud tähele panema, et Otto silmades isegi kahjurõõmulik ja parastaw helk nähtawale tuli, kui ta seda nägi, kuidas Heinrich tema sõnade mõjul ikka suuremasse ärewusesse sattus. Ta püüdis nagu meelega asjast ääri-weeri rääkida, et kuulaja närwisid wõimalikult pingule kiskuda.
„Sellest wastasest tahtsin ma sulle rääkida“, sõnas Otto edasi.
„See huwitab mind wäga, kuid ma ei mõista, mistarwis sa mind nõnda ette walmistada püüad“, rääkis Heinrich jällegi wahele.
„Uudishimu mõjub wahel terwise pääle wäga hästi“, püüdis Otto naljatada, kuid Heinrich kuulis sellest ainult pilkamist ja haawamist. Otto sai sellest kohe aru ja lisas sellepärast tõsiselt, nagu kaastundwal toonil juurde:
51
