„Mis imelik asi sul siis jälle on?“ Ta istus aseme ääre pääle, pani käed hariliku wiisi järele kokku ja oli walmis kuulama.
„Terwe kolm ööd ja kaks päewa mõtlesin ma järele, kas ma sellest asjast sinule pean rääkima wõi mitte. Wõib olla, et mõistlikum oleks waikida, kuid ma ei suuda. Me oleme liig kaua üheskoos olnud, oleme liig palju üksteisele waremalt usaldanud, kui et ma seda warjata suudaksin. Päälegi, et me ka edaspidi üksteisega alatasa oleksime kokku puutunud. Ma ei saa sarnast saladust oma rinnas kanda ja endist wiisi sinuga rääkida“.
Otto pikk sissejuhatus laskis Heinrichi märgata, et asi kaugeltgi mitte ainult imelik pole, waid et tal ka suurem tähtsus olema peab. Ja see sünnitas weel rohkem rahutust.
„Aga sa walmistad mind ju kui surmasõnumile ette“, püüdis Heinrich naeratada. Ta tundis aga isegi, et see õige kohatu ja loomuwastane oli. Ei temal ega ka Ottol ei olnud naljatamiseks wähematgi tahtmist.
„Tõtt öelda, surmasõnum see küll ei ole, aga on ju weel hullemaid sõnumid“, wastas Otto ja waatas tõsiselt sõbrale silma.
„Aga ütle siis ometi ükskord ta wälja, sa tead ju, et mina kaugeltgi nii wäga õrna
50
