naeratades, kellele sõbra olek nalja kippus tegema.
„Seda küll“.
„Noh, ja kudas siis nüüd lugu on? Waatad sa tema pääle kõrgelt alla wõi oled sa tema pääle kade“?
„M…ma ei tea“, wastas Otto nagu järelmõeldes.
„Wististe mitte kumbagit“.
„Wististe… Kindlaste ei tea weel? Aga kudas see wõimalik on, et kumbagit ei ole“?
Otto waatas tõsisel pilgul sõbra pääle. Ta otsis nähtawaste wastamiseks parajaid sõnu. Aga ta ei leidnud neid. Sellepärast pööras ta silmad põrandale ja ütles:
„Tead, ma tahaksin ühte imelikku lugu sulle jutustada, sellepärast ma just siia tulingi. Asi puutub natuke sinusse. Minusse enesesse muidugi ka“.
Heinrich silmitses kõige suurema hoolega nende sõnade juures sõpra. Ja ta arwas midagi iseäralikku terwes tema olekus nägema ja tema häälekõlas kuulma. Külm joon ja nagu tume tundmata aimdus lendas tal pääst läbi, mis rahutust kippus sünnitama. Ta püüdis aga oma endist meeleolu ja häälekõla alal hoida, kui ta ütles:
49
