Õhtul magama minnes oli endine rõõm ja kerge tundmus, mis ta hinge alguses täitis, pea täitsa kadunud. Külmus wõttis selle asemel maad. Ta tahtis homse päewa ära oodata, siis pidi ta Otto käest teada saama, kudas temaga lugu on. Ootamine ei teinud talle aga suurt pääwalu, sest ta uskus oma tundmuste ja Olga otsekohesuse sisse liiga kindlaste. Kui aga Otto järgmisel päewal uksest sisse astus, siis oli esimene küsimine Heinrichi poolt:
„Noh, kudas kurs seisab? Kas said eila kokku“? Otto oli kaunis tusane ja rõhutud, wastas aga siiski kohe:
„Muidugi sain“.
„Miks sa siis sääl juures nii kibeda näo teed“?
„Kurat teab“, wastas küsitaw tooli pääle langedes.
„Tähendab — oled petetud? Minu arwamine on õige? Tal pole kedagi teist“?
„Pagan temast aru saab, kuid tüdinenud olen ma. Mitte midagi ei taha ma teha ja mitte kedagi näha“.
Heinrichile oli sõbra meeleolu kaunis arusaamata, kuid ta ei pannud selle pääle mingisugust rõhku. Temale oli sellestgi küll, et nüüd igasugused kahtlused häwitatud on.
47
