muste kallal wägiwalda tarwitada. Selle wastu olen ma aga alati“.
„Ärge rääkige enam“, palus Olga ja waatas Heinrichile lähenedes silma. „Ma tahan ju tulla, seda Te teate. Aga ma kardan, ja ma ei saa enesest wõitu. Aga teate. Teie peate mulle wälja wastu tulema ja siis lähme ühes, Teie wiite mind, muidu jooksen ma ära. Te tulete, eks“? Wiimase küsimise juures pööras ta oma näo nooremehe poole. Tema palaw hinge-aur puutus Heinrichi nägu.
„Ma tulen ju“, wastas Heinrich ja wõttis neiu käest kinni, mida see wastupanemata sündida laskis. Ja nüüd leppisiwad nad kokku, et laupäewal see õnnelik silmapilk pidi olema. Täna oli neljapäew. Kui nad wiimaks lahkusiwad ja Heinrich üksipäinis kodu poole läks, siis oleks tahtnud ta rõõmu pärast kisendada, kõigest jõust karjuda. Nagu ilmatu koorma oli ta oma päält ära weeretanud, mis paar päewa teda rõhus. Kõik oli jälle endist wiisi. Kui aga esimene rõõmutuju juba möödas oli ja kui Heinrich kodus laua taga istus ning kõige üle, mis täna sündinud oli, kainemalt järele mõtles, siis tuli talle korraga meelde, et ta kaugeltgi oma eesmärgil pole ja et asi sugugi weel selgeks pole tehtud. Wõib ju olla, et täna õhtul Otto asjata ootas?
46
