oli nagu tume loor üle tõmmatud. Gaasituled laternates helkisiwad pehmelt ja heitsiwad nagu läbi udu wõi läbi walgete kewadepilwede walgust poriste uulitsate ja puiestee pääle.
Kui nad nõnda edasi sammusiwad, tuliwad neile inimesed wastu. Esiteks ei pannud nad neid tähelegi. Mõne aja pärast aga muutusiwad nad jällegi kainemaks ja neiu nihkus noorestmehest natuke eemale. Ta paledel mängis kerge puna. Silmad oliwad nagu wäiksemaks läinud ja tõsiduse asemel waatas säält unistus wastu.
„Aga miks Te sel õhtul ei tulnud?“ küsis Heinrich korraga, kelle pää uue jõuga töötama hakkas. „Ma ootasin Teid kaua, kaua“.
„Meile tuliwad ju wõõrad ja ma ei saanud nendest kudagi lahti. Te wõiksite ju mind ometi uskuda“, wastas Olga pehmelt ja meelitades. „Ja siis weel. Mul näis Teile tulemine esiteks nii lihtne asi olema. Kui ma aga pärast selle üle järele hakkasin mõtlema, siis sai ta õige keeruliseks. Ma hakkasin kartma. Pärast näeb keegi ja siis oleks warsti terwe linn kõla täis. Kus wõiksin ma ennast siis weel näidata. Ka wanemad wiskaksiwad mind uksest wälja“.
„Aga Teid poleks ju keegi näinud. Päälegi, minu juures käib ühte puhku naisterah-
42
