niisugust kahtlusepiina kannatas. Ta arwas aga juba ette ära, et kahtlus niisama ruttu kaduma saab, nagu ta elule tõusis. On aga waja ainult Olgat näha, tema häält kuulda. Ja nüüd oli see silmapilk käes.
„Teil on täiesti õigus, kui Teie minu uuriwast pilgust räägite“, ütles Heinrich neiule wastuseks. „Ja mis tõde on, selle juures wõiksin ma waewalt midagi pahaks panna. Tõde wõib walu sünnitada, aga sellepärast ei tahaks ma teda enesest kui kutsumata külalist eemale tõugata“.
Ja nüüd pihtis ta kõik, mis teda oli piinanud. Sellest aga, kust tema piin ja kahtlus põhjuse oli saanud ja mis teda oli kaswatanud, ei lausunud ta sõnagi. Ta rääkis oma walust, uneta ööst, tööwõimatusest, unenägudest. Neiu kuulas. Ja mida kauem Heinrich rääkis, seda soojemaks, südamlikumaks muutus ta hääl ja seda lähemale nihkus talle Olga. Kui ta wiimaks lõpetas, siis sammusiwad nad külg külje wastu hoides mööda puiesteed edasi. Mõlemad tundsiwad, kudas ka läbi paksude riiete nende kehad tuksusiwad, palawust wälja kiirgasiwad, üksteist wastastikku soojendasiwad; kudas tundmused tumedaks, uimastawaks muutusiwad, pääd segasemaks kippusiwad minema. Terwele linnale
41
