mida Te igast küljest waatate ja hindate, kuipalju Teie temast maksta wõite. Külmalt, ärilikult teete seda. Ja seda kardan ma. Aga Te ei tohi pahandada, et ma nõnda räägin. Te ütlete sagedaste, et Teie muidu ei saa, kui peate kõik wälja ütlema; minul on praegu niisama. Wõib olla, et ma seda Teist olen õppinud“.
Heinrich tundis, et neiu hääl rääkides soojemaks, hingelisemaks, lähedamaks muutus. See wähendas neid külmawärinaid, mis tal terwes kehas tuntawaks saiwad, muutis neid soojemaks. Kahtlus taganes kaugemale; ta hakkas selle üle isegi häbi tundma. Ja ainult häbitundmus keelas teda kõike üles tunnistamast. Ta ei tahtnud kudagi awalikult näidata, kui wäiklane ja madal ta on. Talle puges tundmus rinda, nagu awaldaks Olgas ennast täna midagi uut, mis tema wäärtust ainult tõsta wõib. Kaswanud oli ta, nagu Heinrich ka ennast tema mõjul täienema tundis. Olgaga läbi käies, temaga juttu ajades, tekkis ta rinnas alatasa uusi tundmusi, mis talle tänini täitsa wõõrad oliwad; tundmuste kannul käisiwad uued mõtted, mis talle waremalt tundmata oliwad. Ta hakkas iseenesest kui ka teistest kord-korralt ikka rohkem aru saama. Ja seda ainult selle neiu läbi, kelle pärast ta
40
