kõlas ja et ta neiu sõnu ainult tõendada aitas, kuna tal enesel wärinad pääle kippusiwad. Terwesse kehasse tungisiwad nad. Siisgi külma ta ei tundnud, paks palitu oli tal ju seljas.
„Noh, waadake, Te naerategi täna iseäraliselt“, seletas Olga. Ja ta püüdis ennast nähtawaste nõnda hoida, et ta millegagi nooremehe külge ei puutuks.
„Te panete mind imestama“, ütles Heinrich ja püüdis oma häälele tõsist kõla anda. „Kui hästi Teie mind juba tundma olete õppinud. Siisgi, kas Te ei wõi öelda, miks Te arwate, et mul midagi wiga on“? See küsimine kostis uuriwalt ja eksameneeriwalt.
„Nagu mina seda teaksin“, wastas neiu wähese äritusega. „Ma ei tea ju midagi, ma tunnen ainult. Juba Te käepigistuses oli midagi, ma ei tea mida. Ja kui Te nii uuriwalt mu pääle waatasite, siis näis mulle, nagu tahaksite mind läbi ja läbi waadata“.
„Kardate Teie siis seda? Ma olen ju ikka öelnud, et ma Teid täieste tundma õppida tahan“.
„Oh ja, seda ma mäletan wäga hästi. Aga ma pole ialgi tundnud, et Te tundmaõppimine niisugune oleks, nagu ta täna on. Waremalt polnud mul ialgi tänast tundmust. Mul on, nagu peaksite Teie mind täna asjaks,
39
