seisnud; midagi muud pidi olema. See küsimisetoon tegi nooremehele wäikese piste südamesse, ja pikkamisi näis ta sügawamale tungima, rohkem mõjuma hakkama. Korraga tuli noorelmehel tahtmine neiut täna õhtul wõimalikult kaua kinni pidada. Ta hoidis ennast temale lähemale, püüdis tema käest kinni wõtta ja ütles kurwal toonil, millest kahetsus ja ka iha wälja pidi kostma:
„Nii ruttu?! Aga me pole ju weel midagi rääkinud. Mälestate, kui kaua me waremalt mõnikord jalutasime“.
„Siis oli rohkem aega“, wastas neiu tumedalt ja tagasihoidlikult.
Heinrich waatas uuriwalt talle silma. Nendest ei paistnud praegu mitte tõsidus ja otsekohesus, waid küsimine.
„Mis teil täna wiga on?“ küsis Heinrich.
„Seda tahtsin ma teie käest küsida“, wastas neiu ja see wastus, mis nii julgeste ja otsekoheselt kõlas, awaldas nooremehe pääle hääd ja kaasakiskuwat mõju.
„Juba alguses panin ma midagi tähele“, rääkis Olga edasi. „Te waatasite nii iseäralikult. Nõnda pole Te weel ialgi waadanud. Mu süda hakkas sees wärisema“.
„Süda hakkas wärisema“, püüdis Heinrich naeratada, aga ta tundis, et naer õudselt
38
