löögist kostis nagu „ta tuleb“, teisest — „ei tule“. Kuid ta tuli — harilikul kergel sammul, tõsiste silmadega, naeratawa suuga. Heinrich waatas uuriwa pilguga tema pääle. Neiu arwas sellest aru saama ja ta tundis eneses kerget kohmetust. Naeratused muutusiwad nagu sunnituks. Nooremehe südamest ei olnud kahtlus kaugeltgi weel ära kadunud. Selle hulka segas ennast weel walus joon, et ta üleüldse kahelda wõib, et ta teda niisamuti ei usalda, nagu waremalt. Ta ei teadnud millest rääkida. Iga sõna, mis ta ütles, kostis talle enesele wõõras, otsitud. Midagi muud oleks pidanud ta ütlema, midagi muud tahtis ta ütelda. Aga mida siis? Pidi ta kõik oma kahtlemised tema ette wälja walama ja tema käest aru pärima? Ja talle näis, et see kõige õigem tee tõe juurde jõudmiseks, igasuguse kahtluse kaotamiseks oleks. Wõimata, et tema salata wõi waletada wõiks. Siisgi oli aga põhjuseid, kuigi tumedaid, miks Heinrich kudagi kõike rääkida ei tahtnud.
Kui nad nõnda edasi läksiwad ja piina tundes asjata sõnu jutuajamiseks otsisiwad, ütles Olga:
„Olge nii hääd, waadake, mis kell on, mul ei ole täna palju aega“. Tema häälekõla ütles, et põhjus mitte ajapuuduses ei
37
