dinud, mis tuntawad jäljed järele peab jätma. Mis ta enesele kõik ette oli kujutanud! Ta oli arwanud, et ta oma ideali oli leidnud. Ja kui kaua oli ta otsinud! Kindla põhjusmõtte, wäljatöötatud teoria järele oli ta talle lähenenud, esiteks kui inimesele, siis kui naesterahwale. Ta lähenes temale esiteks kui tundmata loomale, kelles kõik wõõras on. Katsete ja tähelpanemise abil püüdis ta seda tundmatat tema tõsisest küljest tundma õppida. Kõik näis nõnda minema, nagu ta seda soowis. Ja nüüd korraga! Tema teoria, katsed, tähelpanemine — kõik on wale! Mida ta tõeks pidas, on otsani eksitus. Ja talle tuliwad need suured, tõsised lapsesilmad meelde, mis nii otsekohesest loomusest rääkima näisiwad. Ta arwas praegu tema naeru kuulma, mis talle süütalt ja lapselikult oli kõlanud. Kõrwad ja silmad pidiwad teda aga petnud olema. Aga mis pidi ta siis nüüd tegema? Pidi ta arwama, et tal enam mingisugust kahtlust ei ole wõi pidi ta weel selgemaid tõendusi otsima? Ja jälle puges kahtlus uueste ta rinda, jälle püüdis ta ennast sellega trööstida, et ta eksituses on. Tal on waja ainult temaga kord kokku saada ja siis on kõik jälle hää.
Ja selle hää lootusega asus ta laua äärde, et temale kirja kirjutada, millega ta teda hom-
35
