„Seda ei suuda sa kunagi“, wastas Heinrich.
„Kui sa wõimalikult ruttu asja jälgile tahad jõuda, siis uuri teda, seda minule tundmatat. Tema on kõige parem objekt uurimiseks“.
„See on tõsi küll, kuid ma ei jõua oodata. Ma pidin alles ülehomme temaga kokku saama“.
„Aga sa wõid talle ju ekspressiga kirja saata. Ka postiga läheb talle homme parajaks ajaks kiri kätte“.
„Ah ja. See on tõsi. Anna mulle sulge ja paberit. Pane lamp põlema, ma kirjutan kirja siinsamas walmis“.
Warsti põles lamp ja Otto kirjutas. Ta pidas esiteks aru, millal ta küll trehwamiseaja peaks määrama. Wiimaks kirjutas ta kell seitse. Kui kiri walmis oli, läks ta ära. Ta tundis nüüd rahu südamesse tagasi tulema ja mõtles warsti koju minna.
„Mis pean siis mina nüüd tegema“? küsis Heinrich iseeneselt, kui ta sõbra järel ukse lukku oli keeranud. „Pean ma talle kirjutama ja teda homme õhtul wälja kutsuma“?
Ta kahtles kaua aega. Tuhanded mõtted poolt ja wastu jooksiwad pääst läbi. Kuigi tal kõik näis segamine minema, siisgi oli tal üks selge: midagi suurt ja sügawat oli sün-
34
