ta ennast rahustada wõima. Ennemalt oli tal aga kõige paremaks südame kergituseks alati see olnud, kui ta terwelt oma sõbrale wälja sai puistata. Ja ialgi polnud ta tema eest midagi warjanud. Ta ei teadnud isegi, kudas see oli tulnud, kuid nendest tundmustest, mis tal Olga wastu oliwad, ei olnud ta Ottole ial sõnagi lausunud. Need tundmused oliwad tal liig lähedased ja waiksed, kui et ta nendest rääkida tihkas. Wiimastest rääkimistest sai ta aru, et ka Otto tema wastu terwet oma südant polnud awanud ehk ta küll seda nii sagedasti tõendas. Mõlematel oli oma wäike nurgake hingepõhjas, millest nad wastastikku midagi ei teadnud. Nende saladused näisiwad nii wäikese tähtsusega olema, et raske aru saada oli, miks nad just neid asju üksteise eest oliwad warjanud. Ja ometi oliwad nad niipaljugi seda, millel päält näha palju sügawam tähtsus oleks pidanud olema, põhjani wastastikku wälja puistanud. Sellepärast arwasiwadki nad, et nad üksteist täitsa tunnewad.
„Pean ma siis üksinda minema“? küsis Otto. „Aga ma ei tahaks praegu üksinda olla. Ma tahaksin selle äraneetud küsimuse kallal kahekesi juurdleda, tahaksin mõtlemise abil tõe jälgile jõuda“.
33
