Otto selle wastu oleks tahtnud kahtlemisest lahti saada. Ta polnud ialgi enne niisugustes asjades kahelnud. Alati oli see talle nii lihtne ja loomulik, iseenesest arusaadaw olnud. Tõusiwad tundmused, kiskusiwad teda kaasa, walmistasiwad talle lõbusaid silmapilkusid. Pärast kustusiwad nad pikkamisi ära ja kadusiwad seks korraks täieste. Külmalt, osawõtmatalt lahkus ta sellest, kes talle niipalju oli kaasa toonud, armastuse altarile andeid ohwerdanud. Hingepiina polnud tal ialgi olnud.
„Wanaks hakkan jääma“, sähwas Otto pääst mõte läbi. Warsti püüdis ta aga iseenesele selgeks teha, et see arwamine põhjendamata on. Kahekümneseitsme aastaselt ei kardeta ju weel wanadust.
„Lähme wälja“, ütles ta Heinrichile. „Hulgume niikaua, kuni me enam jalga jala ette ei jaksa tõsta, muidu ei saa öösel silmagi kinni“.
„Mul on niisugune tuju, et ma mitte kusagile minna ei taha“, wastas Heinrich.
„Mis sa kodus tegema hakkad“?
„Mitte midagi“.
Heinrich tundis esimest korda, et tal Otto juuresolek nagu wastumeelseks sai. Ta tahtis wõimalikult ruttu üksi jääda, ainult siis lootis
32
