Otto näost paistis imestus.
„Selle pääle pole mina weel ialgi tulnud. Aga kas see ialgi wõimalik wõiks olla“? küsis ta nagu abi otsides. „Siis oleks kõik pettus? Ja mina oleks kui rumal poisike tema ees. Pagan teab! See oleks aga siisgi täitsa wõimalik, isegi loomulik. Aga missugune lollus! Mina oleksin siis kellegi pääle kade, keda olemasgi pole. Ma wiiksin oma õrnused, oma tundmused sellepärast temale, et ta mind nii ilusasti petab. Kas ka need tundmused wiimaks pettus pole, mis ainult pettuse waral hinges seisawad? Kuid ma tundsin, et ma tundmustes eila ennast ei petnud. Midagi hirmsat ja suurt, suutuks uut tundsin ma. Aga tema ise oli endiseks jäänud, miks ei tundnud ma seda enne? Mis on siin wiimaks tundmuste põhjuseks? On see tema wõi see keegi teine, keda ma ei tea ega tunne ja keda, wõib olla, olemasgi pole“?
Heinrich waatas oma sõbra näo pääle, mille joonesid ta weel waewalt seletada wõis, sest waheajal laotas sügise õhtu oma tumedad tiiwad terwe linna üle laiali. Otto silmad aga hiilgasiwad ka pimeduses palawuslise helgiga.
„See asi on aga iseenesest wäga huwitaw“, ütles Heinrich. „Ma tahaksin häämeelega seda
30
