mata pilgul ühe koha pääle, mis näitas, et ta pää kõige jõuga töötas, et ta aru püüdis saada, mis tema hinges sündis. Need seletused tegiwad aga Heinrichi hinge uusi walusaid pisteid juurde ja tal tuli ette, nagu poleks ta Ottot ialgi enne näinud ja nagu oleks ta temale täiesti tundmata. Selle pääle waatamata tahtis ta aga, et sõber edasi räägiks, lootes, et ta suust üks wõi teine ütelus wälja lipsab, mis tema kahtlemisesse selgust wõiks tuua.
„Aga mis siis, kui tal mingisugust teist ei ole“? küsis ta järsku Otto poole pöörates. Tema nägu näitas, et ta uue mõtte pääle oli tulnud. Ta isegi tundis selle üle rõõmu, sest see wõis tema kahtlusi wähendada, kõigewähemalt nende juurde wäikese küsimisemärgi panna.
„Aga ta ütles seda ise kõige selgemal sõnal, isegi mitu korda kinnitas ta seda mulle“.
„Ta wõis wandudagi, see ei tõenda weel midagi. Kas wähe walet wannutakse. Aga ütle ometi: kas ei oleks wõimalik, et ta sinu külmenemisest juba ammugi aru sai ja arwatawa teise selleks wälja mõtles, et sind uuesti oma külge siduda? Naesterahwad peaksiwad ju ometi kõige paremine teadma, missugune mõju kellegi teise olemisel on, kuigi see ainult wäljamõtelus oleks“.
29
