käed sügawale püksitaskutesse surunud ja wahtis põrandale. Mida kauem Otto kuulas, seda külmemaks muutus ta süda ja tumedamaks nägu. Piinaw kahtlus wõttis ikka enam maad.
„Kas see tõepoolest tema oli“? küsis ta iseeneselt selle naesterahwa pääle mõteldes, kellele ta eila õhtu silmnäos järele oli käinud. Ühes sellega oli tal aga ka enese ees häbi. Ta ei sallinud niisugust salajat luuramist; otsekoheselt tahtis ta asja ajada. Ta surus aga häbitundmuse igakord uue jõuga maha, kui ta küsimise pääle: „Kas nemad tõeste kahekesi ühes oliwad“? wastust otsis. Ja ta otsustas wiimaks nuuskuri ametit edasi pidada: salajasel wiisil tõe juurde pääseda. Sellepärast püüdis ta hooletult naeratada, kui ta sõbrale ütles:
„Kui luulelikuks sa üle-öö oled muutunud! Nagu oleks mai-kuu. Romantika ajajärkku oled sa sattunud. Kuhu oled sa oma elumeheliku tarkuse ja külmuse pannud“?
„Ah, pagan wõtku! Üks asi piinab mind kõige rohkem: kes on temal küll see teine? Kui ma seda ometi teaksin. Kui ta keegi hale, wiletsakene oleks, siis… siis oleks ehk kõik peagi möödas. Niisuguse wastu ei tunneks ma ometi mitte kadedust“.
27
