segamini. Me unustasime kõik, ka iseendid. Ja kui ma täna selle pääle mõtlesin, siis ei saanud ma kudagi aru, kust see kõik tuli. Oli siin põhjuseks tõeste see, et temal keegi teine on? Kas ma wastasel korral wast temast niisama külmalt poleks lahkunud, nagu teistestgi? Ennast uurides näib mulle, nagu oleksin ma temast endist wiisi tüdinenud, temast wäsinud, ainult kadedus, kadedus tundmata teise wastu äritab mind. Mul on nagu oleksin ma midagi lõpmata kallist temasse järele jätnud, mille omanikuks teine saab. Ja nüüd hakkan ma isegi arwama, nagu poleks ta ialgi täitsa minu oma olnud. Seekord polnud tal paremat, kohasemat käepärast ja nii wõttis ta minu. Aga ma tahaksin, et ta täitsa minu oma oleks, nagu mina tema oma olin. Mul pole ühelegi naesterahwale midagi muud suuremat, kestwamat ja pühamat wiia, kui ma temale andnud olen. Aga tema! kudas on temaga lugu? See on küsimus, mis mind waewab. Ta puurib mulle kui palawa raudoraga pähe ja südamesse. Pikkamisi pööratakse sääl seda rauda ringi ja näidatakse mulle teda igast küljest. Kuid targemaks ei saa ma siisgi“.
Otto waatas tõsisel pilgul sõbra pääle. See oli ennast seljakile wastu lauda toetanud,
26
