eilasest õhtust saadik on lugu teisiti. Ma tahtsin ju kõik lõpetada. Tüdimust tundsin ma. Kui me aga juba kord kahekesi sääl olime ja ma tema pääle waatasin, terwe meie minewiku, mis me üheskoos mööda olime saatnud, silmade ette lasksin tõusta, siis polnud ma enam nii wäga kindel. Midagi walusat oli rinnas. Nüüd tunnen ma aga jällegi, et mu süda palju kergem oleks, kui ma eila kõik oleksin lõpetanud. Ja ma oleksin seda tingimata teinud, kui mitte tema ise sellest rääkima poleks hakanud“.
„Oli siis tema ka sellessamas arwamises“? küsis Heinrich huwitusega.
„Sääl see konks just ongi. Ta ütles mulle lihtsalt ja otsekoheselt, nagu seda süüta laps teha wõib, et meie aeg möödas on. Põhjus olla wäga lihtne: ta olla omale uue leidnud“.
Kõneleja peatas. Heinrich ei seganud teda oma sõnadega, sest Otto nägu oli tõsiseks, isegi kurwaks muutunud. Tema otsaesisele ja suu ümber tekkisiwad kerged walujooned, mida Heinrich ialgi enne polnud tähele pannud.
„Nii see on“, hakkas Otto natukese aja pärast edasi kõnelema. „Mina olen ennemalt teistele öelnud, et aeg lõpetada on, ja ma
24
