„Üksipäinis? Wõi juhtusid temaga kokku“?
„Ei. Aga tead, midagi huwitawat küsin ma sinult. Sa pead aga õige wastuse andma, mulle on see wäga tähtjas. Lubad“?
Otto waatas suurel silmil Heinrichi pääle, kelle näos midagi iseäralikku paistis; nagu äritust ja wärinat luges ta säält.
„Kui ma wõin, miks ei“, wastas ta siis.
„Wõid küll, kui sa aga tahad. Olid sa eila õhtul „Kolmes kuradis““?
„Kust sa selle pääle tuled“? Otto silmad awaldasiwad selle küsimise juures imestust.
„Ma ei tea isegi. Kui ma aga eila õhtul säält mööda tulin, siis tundsin ma, et sa sääl olid. Ma waatasin ülesse walgustatud akna poole, sel oliwad kardinad ees“.
„Imelikud tundmused on sul mõnikord. Sa oled aga siisgi õieti trehwanud“.
„Sa olid temaga“?
„Jah“.
„Pidasite matused ära“?
„Ei“.
„Kudas nii? Sa lubasid ju“.
„Lubada on kergem, kui täide saata“. Neid sõnu ütles Otto mõteldes. Tema silmadesse ilmus unistaw läige.
„Kui imelik“, rääkis ta siis. „Ma arwasin, et ma ennast wäga hästi tunnen, kuid
23
