tööle. Sääl oli ta seisukord kõige raskem. Ta pidi mitu korda seda läbi lugema, mis ta walmis kirjutas. Kõik kippus tal segamini minema — pääs, rinnas, paberi pääl kirjutades.
Õhtupoolikul saatis ta ekspressiga kirja ära. Wastus ei lasknud kaua enese pääle oodata. Ta oli lühike, soe, kuid eitaw. Olga wabandas, et ta täna mitte kudagi wälja tulla ei saa. Ta soowitas järgmist õhtut. Weel pidi Heinrich ühe öö ja päewa nõnda mööda saatma.
Kui ta asemele pikali wiskas ja natukene aega maganud oli, äratas ukse pääle kloppimine ta ülesse. Ta tundis seda kloppimist.
„Mis sa jälle tahad“? küsis ta. Selle juures ruttas ta aga ust lahti tegema, sest tal oli hää meel, et Otto tuli: Nüüd wõis ta ometi sellega pääle hakata, mis ta oma pääs wälja oli haudunud.
„Ma segasin su und“? küsis Otto sisse astudes ja lisas juurde: „Parem ongi, mis sa öösel tegema hakkad, kui sa päewa magad“.
„Minewal ööl ei saanud ma silmagi kinni“, wastas Heinrich.
„Närwid. Rohkem pead jalutama, wähem lugema, see pole ju kellegi inimese elu“.
„Ma jalutasin eila küll; kuni kella kümneni hulkusin ma wäljas“.
22
