Emand rääkis aga kõige suurema magususega. Ja iga kord arwas ta midagi uut sellest meelde tuletada wõima, mis ta ükskord läbi oli elanud. Ta rääkis oma mehe patustusi ja lootis, et Heinrich nad hukka mõistab ja tema kannatusi ning andeksandmisi õigel wiisil hindab. Ta tahtis, et keegi seda talle sagedasti kordaks. Just sellepärast ta jutustasgi.
„Ja nüüd… juba kaheksas aasta saab lõpule. Kudas mina tema eest olen muretsenud. Pesu olen ma pesenud, nii et käed rakkus, ja õmmelnud, kuni silmad ära kustuwad. Aga kas ta nüüdgi minuga rahul on. Alles minewal aastal lõi ta mind weel. Öösel pärast nuttis ta. Ta mõtles, et ega mina ei kuule. Aga kui ta mulle üheainukese hää sõna ütleks, andeks paluks. Aga ei. Ta on mees, naisepää“. Nõnda umbes lõpetas emand Martin. Lõpusõnadest ei kostnud aga mingisugust etteheidet. Igasugune süüdistus ja karedus kadus silmapilk ta healest ära, kui ta seda oli ütelnud, et mees öösel salaja oli nutnud. Ta arwas, et mees oma löömist kahetsedes härdaks oli saanud ja pisaraid walanud. Ja sellest arwamisest oli küll, et kõik talle andeks anda. Ta ei püüdnud aga ialgi teada saada, kas ta wast oma arwamises ei eksinud.
Pääle kohwijoomist läks Heinrich kohe
21
