Emand Martin waatas kahtlewa pilguga nooremehe pääle, nagu tahaks ta küsida, kas see nalja heidab wõi tõtt räägib. Ja et ta mingisugusele otsusele ei suutnud tulla, siis ütles ta:
„Näe, teised üürilised käinud peremehe juures kaebamas, et ta siit wälja aetaks. Lapsed näewad ja kuulewad seda prassimist. Ma olen oma tütart alati keelanud, et ta alla ukse pääle wahtima ei läheks“.
„Laske ta ometi waatab, õpib elu tundma“.
Emand Martin waatas hargliselt ukse poole, kas see kinni on, ja rääkis tasasema häälega:
„Jumal hoidku selle õppimise eest. Mis peab tema niisugustest asjadest teadma. Tema aastates! Küllap ta pärast kõik tundma õpib“.
Wiimaste sõnade juures langes ta mõttesse ja sai kurwaks. Ja nüüd hakkas ta wanal tuntud wiisil:
„Kui minu mees alles terwe ja noor oli…“
Ta rääkis ja walas pisaraid. Heinrich jõi aga kohwi ja mõtles. Waewalt pani ta ainustgi sõna emanda jutustusest tähele, mida ta juba nii mitu korda oli kuulnud. Ehk mis pidi ta kellegi teise noorusest midagi teadma, kui ta praegu iseenese noorust tundis, kui ta tema pärast terwel ööl silma kinni ei saanud, kuna kohwi ja sai kuidagi mekkida ei tahtnud!
20
