waewas. Ta oli aga täna hommikul niisama kaugel kui eilagi.
Hommiku kohwi tuues ütles emand Martin:
„Te magasite täna öösel wist halwasti?“
„Miks te seda arwate?“
„Ma kuulsin, te wisklesite ühtepuhku asemel ja pöörasite teist külge. Wahel olite nii wakka. Mina ei saanud ka magada, wanamees kögises alatasa“.
Kui Heinrich selle pääle midagi ei wastanud, ütles emand:
„Ega te haige ei ole? Nägu on nii kahwatu. Te istute wäga kaua ööseti ülewal. Päewal ei käi teie jalutamas. Wõeraid ei käi ka teil, kes teie aega lõbusalt mööda saadaksiwad. Ennemalt oliwad mul siin nooredmehed korteris, neil oli üks lilla alati. Te elate nagu naisterahwas“.
„Kas siis naisterahwad kõik nii waikselt elawad?“ küsis Heinrich.
„Nojah, mis neil siis teha on?“
„Aga meil elab ju siin hoowi pääl üks, see pole sugugi nii waikne, sel käib alatasa wõeraid“.
„Ah, herra Orisoo! kas te siis seda naisterahwaks peate?“
„Mis tema siis on?“ küsis Heinrich wastu.
19