kardaks ta see läbi midagi hirmsat tõde awanema. Ta ei tahtnud aga ka siit ära minna, sest ta otsis oma aimdustele, mis rinnas walusat piina sünnitasiwad, tõendusi. Ligi kolm tundi käis ta kui waras mööda ümberkaudseid uulitsaid ja pidas „Kolme kuradit“ silmas. Sinna läks inimesi sisse ja säält tuli neid wälja, kuid oodataw ei ilmunud.
Niiske ja wilu oli. Wihm rabises endist wiisi wastu wihmawarju. Niiskus näis kuni luudeni, hingeni tungima ja pani selle wärisema. Süda muutus raskeks tombuks, mis pikkamisi, kuid kindlasti allapoole wajus. Kui ta wiimast korda „Kolmest kuradist“ mööda läks ja ülesse akende poole waatas, siis oli, nagu näeks ta kardinaga kinnikaetud walgustatud akna taga hõõgawaid huuli kokku liituma ja nagu kuuleks ta klaaside kõlinat. Klaaside kõlin oli talle wõeras, kuid huuled — neid tundis ta.
2.
Kui Heinrich järgmisel hommikul üles tõusis, siis oli ta wäsinud, pää — uimane ja raske. Terwel ööl ei saanud ta magada. Ta unistas, kujutas kõiksugu koledusi ja iludusi omale ette ja püüdis selle küsimuse pääle wastust anda, millega ta juba eila õhtul ennast
18
