tundma: kerge, poolkõikuw, paenduw. See oli seesama käik, mida ta mõni aeg tagasi esimest korda tähele oli pannud. Siis ruttas ta käijale järele, et temale näosse, silmadesse waadata. Nüüd tundis ta, nagu sammuksiwad need kerged jalad tema keha mööda edasi. Palawad jäljed jäiwad järele. Ja mida rohkem ta käijat silmitses, seda enam kiirendas ta oma sammusid, et talle lähemale jõuda. Korraga arwas ta ennast eksiwat. Niisugust ülijakki ja pääkatet polnud ta Olgal ialgi näinud. Mispärast kandis ta niisugust ülikonda? Tahtis ta ennast tundmataks teha? Korraga wähendas noormees tõttamist. Ta tahtis naisterahwale silmnäos järele minna. Ja nüüd wajutas ta wihmawarju enam pää ligi, et walgust oma näolt eemale tõrjuda. Nii sammusiwad nad. Naisterahwas ruttas kärmesti edasi. Ta süda peksis kartusest, et mitte mõni tuttaw talle wastu ei tuleks; selleks otsis ta kõige kõrwalisemad uulitsad wälja. Noormees piinles kahtluses, kas ta naisterahwa õigesti ära on tundnud wõi eksib ta. Ja päälegi: kui ta tõesti tema on, kuhu läheb ta siis niisuguses ülikonnas? Warsti jõudsiwad nad „Kolme kuradi“ juurde. Naisterahwas peatas, waatas ümber ja kadus sinna. Heinrich jäi seisma, ootama. Ta ei julgenud edasi astuda, nagu
17
