Nende sõnade juures ajas Heinrich palitu selga, kalossid jalga ja nad läksiwad wälja. Hoowi pääl oli pime ja porine; wihm tibas endist wiisi.
Lähemal uulitsanurgal andsiwad nad üksteisele kätt ja lahkusiwad. Otto läks kiirel sammul, tõtates minema. Heinrich astus pikkamisi edasi, tumedaid, nagu läbi udu paistwaid tulesid silmitsedes, ja wihmatibade krabisemist kuulates, mis wihmawarju pääle langesiwad. See kõik oli üksluine ja rõhuw. Heinrichi meeleolu muutus weel raskemaks. Hulgana tõusis mõtteid ta pääs elule. Mispärast ei tulnud ta täna? Aga ta lubas ju kindlasti. Läks ta kusagile mujale? Kuhu wõis ta minna? Tulematajäämise põhjusid mitmel korral ja igatpidi läbi harutades ei jõudnud ta siisgi mingisugusele kindlale otsusele. Kui ta parajasti selle üle järele mõtles, kudas ta temale kokkusaamiseks kirjutama peab, silmas ta naisterahwa kuju, kes kärmeste üle uulitsa läks ja lähemasse põikuulitsasse ära kadus.
„Tema“, käis Heinrichi pääst mõte läbi. Terwes kehas tundis ta walusat kahtlusepistet. Ta kiirendas oma käiku. Peagi oli ta sellessamas põikuulitsas, kuhu naisterahwa kuju ära oli kadunud. Ta nägi teda tükk maad enese ees edasi ruttama. Heinrich arwas seda käiku
16
