„Mis sellest, kui ta aga häämeelega ohwerdas“.
„Jumalatele toodakse ohwrit alati häämeelega. Ja mida kurjem jumal, seda suurem ohwer“.
Wiimaseid sõnu ei kuulanud Otto, sest ta oli wiiuli kastipanemisega ametis. Ka hakati sel silmapilgul alumisel korral pasunat puhuma.
„Sul on uued naabrid“, ütles Otto.
„Uued naabrid ja uued lood“, wastas Heinrich. „Ka ülewal tuas on uued elanikud“.
„Ja ka need mängiwad?“
„Jah… lõõtsmoorikut tõmbawad ja tantsiwad“.
„Igawuse pärast“.
„Ei… lõbu pärast“.
„Ja sina wõid seda lõbu kaasa maitsta: all mängitakse, ülewal mängitakse ja sina ise mängid. Aga mina pean siisgi minema. Ka mind ootab mäng“.
„Ainult — kurbmäng“.
„Kes teab. Raske on otsustada, millal mäng kurb wõi rõõmus on… Siin on mu käsi, keera uks lukust lahti, ma lähen. Homme tulen ma jälle, siis on mul rohkem aega“.
„Ma tulen ka, hulgun, kuni naabrid oma armsaid lugusid mängiwad. Linn on suur, üksteisele me tüliks ei ole“.
15
