„Ka seda, et see nii ruttu mööda läheb?“
„Ka seda“.
„Ja siisgi tuli ta?“
„Siisgi. Ta elas nähtawasti ainult minust. Ta wõib ju peagi teiste juurde minna, kuid ka siis saab ta minu oma olema“.
„Aga kui see ainult sinu arwamine on? Kui ta ialgi täitsa sinu oma pole olnud?“
„Ükskõik. Kuid — niisugusel korral oleks tahtnud mina ka teda petta“.
„Kätte maksta?“
„Jah“.
Nooredmehed waikisiwad natuke aega.
„On ta noor?“ küsis Heinrich siis.
„Jah, ja ilus ka“.
„Ainult harimata?“
„Ei wõi ütelda, kuid — nii, nagu harilikult ikka“.
„Siis oled sa teda wististi petnud. Sa rääkisid talle asjadest, millest tal aimugi ei olnud. Roosiliseks wärwisid sa kõik, ja noorus armastab roosilist, wärwilist. Sa awasid ta ees uue ilma, said tema ees selle ilma loojaks. Jumalaks hakkas ta sind pidama ja mis oleks, mida mitte jumalale ei ohwerdataks?“
Heinrich rääkis neid sõnu nagu iseenesele, ühetooniliselt, waikselt.
14
