küllalt, et oma nõrkust tunnistada. Paljud ei suuda ka sedagi“…
Weel kaua rääkis Heinrich. Aga üksgi ei kuulanud teda enam. Kuulajad oliwad teda juba ammugi mõistnud ja tema sõnad kõlasiwad neile õõnsalt, õudselt. Iga uus sõna näis ühe kiwi teise järele sellest suurest hoonest maha kiskuma, mille ees nad kord imestusega oliwad seisatanud.
Ottol asus raske tundmus rinda. Oli see häbi naesterahwa ees wõi midagi muud? Ta waatas enese ja ka Heinrichi pääle ning ta arwas, et ta kusagil teistsugusid ei näe.
Olga surus käed silmade ette ja liikuwad õlanukid rääkisiwad nutmisest. Heinrich jäi seda nähes wait. Hauawaikus asus jällegi tuppa. Leeni plõnnitas ikka weel oma mänguriista, mida ta häälele oleks tahtnud lasta panna. Alumisel korral puhuti pasunaga: „Kas sa weel tead, mis ütles su suu?“
Heinrichil näis nuuksuwa neiu pääle waadates, nagu istuks emand Martin tema ees ja jutustaks oma mehe surmast, kuna ta huultel naerataw nutt mängib. Ja ta kõrwus helises: „Kas mul on surnuhais küljes?“
Nutja rinnas langes wana kokku ja midagi uut hakkas sinna asemele asuma. See uus
138
