„Ole hää, wõta teine poole laua otsa istet ja tehke, nagu oleksite kodus olema; meie oleme ju selleks küllalt tuttawad“.
Otto ja Olga waatasiwad tõsisel pilgul üksteise pääle. Mõlemad leidsiwad wastastikku, et nad wiimasel ajal kõhnemaks on jäänud ja et mure ning piin nende näojoontel on jalutanud. Nad istusiwad üks ühel, teine teisel pool laua otsas, kuna Heinrich laua ees olewal toolil aset wõttis.
Silmapilguks walitses toas surmlik waikus. Wõõrad ootasiwad, Heinrich otsis sõnu. Kolmanda korra pääl mängiti härmonikuga „Kilu Marit“, alumisel korral puhuti pasunaga „Säält ju mu kallike…“, kõrwal toas plõnnitas Leeni mandolinet, mis häälest ära oli ja mida ta nii häämeelega oleks tahtnud lasta Heinrichit häälde panna.
„Nüüd oleme meie siis kolmekesi koos“, hakkas Heinrich ja waatas esiteks Otto, siis Olga pääle. Ta silmis läikis külm ja raudne helk, mis hangunud sisemisest ilmast jutustas. Olgal jooksis seda nähes jääne judin mööda selga alla. Otto waade oli tumm. Silmapilksed lootused kadusiwad niisama ruttu, nagu nad tõusnud oliwad. Heinrich arwas seda tundma ja ta rõõmustas oma mõtte üle —
136
