„Siis lähen mina ära“, ütles neiu kähku ja kargas toolilt üles, kus ta istet oli wõtnud.
„Istu aga edasi, temast pole midagi karta“, rääkis Heinrich.
„Ei, ei, mina lähen ära, mina ei jää“, rääkis Olga hirmunud ja nutuse häälega.
„Tee, kuidas arwad, kuid täna on see wiimane kord“, ütles Heinrich ja waatas tõsiselt neiu pääle. See waatas temale niisamuti wastu ja ta langes tooli pääle tagasi.
Warsti koputati ukse pääle. Heinrich awas ukse ja sisse astus — Otto. Ta seisis ootamatalt Olga ees ja jäi silmapilguks nõutalt waatama; siis aga sammus ta kindlalt tema juurde ja andis talle teretamiseks käe. Neiu oli ära kahwatanud. Ta aimas midagi iseäralikku. Aga ka lootusetäheke lõi tema tundmustetaewas särama. Missuguse õnnega ta seda tähte terwitas, missuguse südamliku soojusega ja tungiga ta oma käed tema järele wälja sirutas!
Ka Otto rinnas tungis tumedast aimamisest säraw lootusekiir wälja. Weel wõis kõik hääks saada. Ja kõiges selles arusaamatuses ja ootamatuses ei teadnud ta, mis teha wõi rääkida ja kuidas ennast üles pidada. Sellest sai ka Heinrich nähtawaste aru. Ta ütles:
135
