kaks kirja, ühe Olgale, teise Ottole ja käskis omale silmapilk nende pääle wastused saata. Wastused sai ta toimetuses kätte. Nad oliwad jaatawad: täna kell üheksa õhtul pidiwad nad mõlemad tema juurde tulema.
Kui Heinrich pärast lõunat töölt lahkus, pidas ta nõuu, kuidas ta oma wõõraid õhtul wastu peaks wõtma. Nõuupidamine lõppes kibeda naeratusega ja norus pääga ning tühja kätega sammus ta koju.
Igaw oli tal õhtut oodata. Ta oleks tahtnud wõimalikult ruttu seda koormat enesest ära heita, mis teda juba nii kaua oli rõhunud.
Olga oli ta natukene warem kutsunud, sest ta tahtis ise sellele wastu minna. Imelik tundmus täitis neiu rinda, kui ta Heinrichi saatel tema korteri poole sammus. Juba ammugi polnud ta seda teed käinud. Ta ei wõinud kuidagi ette aimata, missugused mõtted Heinrichi pääs keerlesiwad. Wiimane oli õige lahke ja rääkis kergel meelel ühte puhku, kuigi kõige pääliskaudsematest asjadest. Niisuguseid kõneaineid polnud Olga temalt ialgi enne kuulnud. Kui nad Heinrichi korterisse jõudsiwad ja neiu nagu küsides tema otsa waatas, et mis nüüd saab, ütles noormees:
„Me peame natuke ootama, üks külaline tuleb mulle weel“.
134
