alles tundis ta, kui wäeti ta on. Tema ise kui ka tema wäikene tutwuse-ringkond oli teda aga tugewaks pidanud. Warsti tuli ta otsusele, et tema iseennast ega ka teisi ei tunne. Ehk kuidas pidi ta ennast tundma, kui ta midagi polnud teinud? Ainult loomast tuntakse tema loojat. Ta oli mõtelnud omale eluseltsilist walida ja lootis temaga üheskoos oma idealilises ilmas edasi elada. Üksi hakkas tal sääl igaw. Elagu teised, kuidas nemad tahawad, kui aga tema nende wäiklustest wabastatud on. See ei läinud tal aga korda. Just kõige selle wäiklusega ja madala egoismusega tuligi tal rehkendada. Ja ta pidi otsusele jõudma, et ta ise kõigest sellest madalusest kuigi palju üle pole jõudnud. Kui niisuguste asjade üle waja otsustada oli, mis teistesse puutusiwad, siis oli ta suur ja kõrge. Niipea kui aga asi temasse enesesse puutus, sai ta wäiklaseks egoistiks. Külm mõistus wiskas ohjad peagi tundmuste, sagedaste ka püsimata kirede kätte. Ja nüüd tundis ta enese täieste igapäewase inimese olema. Harjunud kombed oliwad tal nii kalliks saanud, et ta waewalt nendest lahkuda suutis. Ja kui ta nägi, et inimesed, kelle pääle ta waremalt kõrgelt alla oli waadanud, selle kohta, keda ta oma uude ilma elama tahtis wiia, nii mõn-
132
