peab. Terwel ööl ei saanud ta silmi kinni. Nagu kaleidoskopis keerlesiwad wiimased sündmused ta ees. Ajuti lõi rind pakitsema ja soe tundmuste-wool jooksis surinal terwesse kehasse. Süda hakkas kiiremalt tuksuma. See oli õnnelikkude, magusate silmapilkude järelkaja, kus kõrged, pühad tundmused joowastusega terwet hinge täitsiwad. Kõik ähwardawad takistused oliwad sellest luuleilmast kadunud. Idealid oma kaasakiskuwa iluga täitsiwad teda ja meelitasiwad igaühte sinna. Ja need meelitused oliwad nii nõiduwad, et näis, nagu poleks takistusi ja teistsugusid tundmusi üleüldse olemasgi.
Peagi muutus aga pilt. Pimestaw luuleilm taganes eemale, kadus ära. Tema asemele astus uus. Ja Heinrich tundis, kuidas süda külmaks läks ja kuidas see külmus ikka laiemale walgus, terwe keha oma alla wõttis. Endisest joowastusest jäi ainult piinlik tundmus järele. Ta tuletas oma endist üksiklase põlwe meelde, mis teda kihawast igapäewasest elust ja rinda täitwatest kiredest ja tujudest eemale hoidis. Raamatute järele õppis ta seda ilma tundma ja otsustas, et ta paha on, et tema asemele midagi uut tuleb panna. Ja kui ta enese küllalt tugewa arwas olema, siis tahtis ta selle uuega pääle hakata. Aga nüüd
131
