olema. Ta oli nagu kõik korda saatnud, mis ta oli tahtnud. Leeni aga nuuksus ja nuuksus, et tal papa ära surnud“.
Emanda tundmustel ei näinud lõppu ega piiri olema. Nad hoowasiwad sõnades ja pisarates wälja. Huultel heljusiwad aga imelikud jooned, mis nutu- ja naerusegust jutustasiwad. Mida kauem Heinrich teda silmitses, seda rohkem hakkas ta temale kaasa tundma. Ta oleks tahtnud temale trööstisõnu öelda, kuid nad ei tulnud tal kuidagi üle huulte. Kurku jäiwad nad kinni.
Kui emand wiimaks rääkimisega ja pisaratega oma südant oli kergitanud, ütles ta wabandades.
„Ega Te pahaks pane? Ma segasin Te und, ehmatasin ehk Teid?“
„Ei ole midagi, mina surnuid ei karda“.
„Mina ka ei karda“, wastas emand. „Ehk mis peaksin ma temast kartma. Kaheksa aastad ei saanud ta ennast oma jõuga liigutuda. Siisgi on nagu õudne tundmus“.
Emand kadus oma tuppa. Aga weel kaua arwas Heinrich pimedas tema pisarates ujuwat nägu ja imelikult kokkukiskunud huuli silmama. Mida rohkem ta seda nägu waatas, seda raskemaks sai tal süda ja seda tungiwamalt tundis ta, et ta omas asjas otsustama
130
