„Sääl…“ sõnas Otto. „Ainuõigust, monopoli nõuab see sääl. Ma tunnen teda. Sina aga rääkisid ennemalt alati midagi muud, sundisid ka mind uskuma. Sa rääkisid tõest ja otsekohesusest, hingest ja arusaamisest. Nüüd tuleb aga wälja, et sellest küll ei ole“.
„Mitte just nõnda. Mull on sellest ka praegugi küll, kuid ma ei tahaks, et ka teised sedasama tõde teaksiwad. Meie kahekesi peaksime ainult seda teadma. Nüüd räägitakse sellest tõest aga juba terwes linnas“.
„Aga sa kinnitad ju alati, et tõde kõige wähem usutakse. On waja ainult tõde kuulutada ja siis ütleb igaüks: olen ma loll, et ma seda uskuma peaksin. Tõekuulutajad lähewad kõik enne hauda, kui nende tõde uskumist leiab. Mispärast arwad sa siis nüüd loo teisiti olema? Ainult julgust on waja, julgust tõekuulutamiseks ja siis ei usu sind enam keegi. Wõi puudub sul see julgus? Mina olen sind aga ikka julgeks pidanud. Wõi kardad sa, et see kõik tõsi pole, mis mina wõi tema ise sulle rääkis? Ma ütlen sulle: see on tõsi“.
Heinrich ei püüdnudgi sõbrale wastata. Ta tundis, et ta ikkagi seda ei ütleks, mis ta ütlema peaks. Ka sai ta aru, et tema rinnas uus tõde walminemas oli. Tal polnud aga
127
