„Ja ta wõttis wastu?“
„Jah, mälestuseks“.
„Aga sa ise ju oled praegu arwamisel, et ta sulle surnud on, sind ialgi mälestada pole tahtnudgi“.
Sõbrad waatasiwad tummalt üksteise pääle.
„Waata, niisugused mõtted tõusewad mu pääs ja südamesse poeb külm“, rääkis Heinrich.
„Aga see on ju liialdus“, püüdis Otto seletada. „Sinu arwates ei tohiks meesterahwad ialgi naesterahwastele mingisugust meelehääd teha, kuigi see puhtast südamest tuleb?“
„Aga kes teab wõi saab aru, millal süda puhas on, wõi millal sääl juba midagi idanemas on. Selles see asi ongi“.
„Suuremalt osalt teewad ju meesterahwad seda sellepärast, et neil suurem wõimalus on raha wälja anda: neil on suurem sissetulek“.
„Nüüd leidsid ehk päris soone ülesse. Sellepärast arwangi ma, et niikaua kui naesterahwas mehe näppude wahelt on sunnitud ootama, ta ennast iga sammu pääl müüb“.
„Ja sellepärast kahtled sa Olga juures?“
„Ah ei! Ma ei tea. Aga siin on midagi“, ütles Heinrich rinna pääle näidates. „Ma ei tea mis. Sõnu ei ole awaldamiseks. Aga midagi on“.
126
