sedes õlasid kehitawad, siis ei tea ma, mis minuga sünnib. Ma hakkan teiste silmadega tema pääle waatama. Mul on, kui oleks ta niisugune, kes õhtutel uulitsal meesterahwastele silmi pilgutab ja paljulubawalt wastu naeratab“.
„Heinrich! Ma ei tunne sind ära! Mis on sinuga sündinud?“ hüüdis Otto walusalt. Tema silmis oli see naesterahwas peaaegu pühaks puutumatuseks muutunud ja nüüd pidi ta oma sõbra suust niisuguseid sõnu kuulma.
„Mitte midagi iseäralikku“, wastas Heinrich. „Aga kui ma nõnda küsin: kes on need uulitsal naeratajad? siis wastan ma: iseenese müüjad. Aga kust hakkab see müümine pääle? Kus on piir? Ostetakse maiustusi, pidupiletisi, kingitusi. Nõnda algab nii sagedaste. Aga kas juba siin enesemüümise algus iduna olemas pole? küsin ma“.
„Mitte see pole tähtjas, mis ostetakse, waid — missuguse mõttega, missuguse eesmärgiga“, rääkis Otto wahele.
„Mõte… eesmärk… Ütleb keegi oma maiustuste ja kingituste eesmärki? Nimetab ta neid õige nimega? Kui nüüd sind ja teda wõtta: Oled sa talle midagi ostnud?“
„Mõnda wäikest tühja-tähja, aga sellest ei maksa ju rääkida“, sõnas Otto piinlikult.
125
