„Nad armastawad meid liig palju. Selle asemel peaksiwad nad endid rohkem armastama“.
„Wististe. Siis hakkaksime ehk ka meie neid rohkem armastama“.
Sõbrad waikisiwad.
„Tead sa uudist?“ küsis Otto natukese aja pärast. „Linnas teati mulle rääkida, et Olga sinu pool käia. Terwel jutul on teatud maik juures“.
Heinrichi näole asus tume wari.
„Tean juba. Aga teist uudist pole sa kuulnud?“ wastas ta.
„Missugust?“
„Et Olga sinuga „Kolmes kuradis“ on käinud“.
Otto tegi suured silmad.
„On see wõimalik?“ küsis ta ehmatanult. Ja kui Heinrich selle pääle ainult tähendusrikkalt waikis, ütles Otto mõttes põrandale waadates:
„Soo, wõi niikaugel oleme juba… Ja missugusele otsusele sina oled jõudnud“?
„Weel mitte mingisugusele“.
„Kas sa üleüldse jõuad?“
„Ma loodan… lähemal ajal“.
Otto waatas uuriwa pilguga sõbra pääle. Ta ei mõistnud tema näost aga midagi wälja
123
