ta ennast aga sellega, et küllap ükskord mehed tulewad, kes niisamasuguse tee walmis teewad ja seda mööda ka käiwad, teisi nõrgemaid enesega kaasa wiies. Siis hakkas ta aga kahtlema, et kas mehed üleüldse seda suudawad. Kas nad mitte kõik niisamasugused pole, nagu temagi? Aga kes ehitawad seda teed siis? Tugewad naesed ehk? Wõi peame kõik üheskoos tööle hakkama? Ja ta mõtles selle pääle, kui palju tema kaasa on aidanud wedada. Elawate idealide surnud kaugus paistis talle silma ja teadmata, arusaamata iseenesele hakkas ta improwiseerima: „Kuhu on kõik lilled kadunud?“ See kõlas nii kurwalt, kurwalt. Ta oleks tahtnud kaua aja tagant jälle kord wiiulit mängida. See ootas teda niisamuti, nagu pooleli läbiloetud raamatudgi laua pääl. Sel silmapilgul koputas Otto ukse pääle. Kui ta sisse astus, lähenes ta lauale ja ütles raamatuid waadates:
„Tugewad naesed“.
„Laua pääl“, wastas Heinrich.
„Mitte ainult laua pääl, ka elus“.
„Tunned sa neid?“
„Muidugi. Sina mitte?“
Heinrich näis pääd raputama.
„Imelik“, tähendas Otto.
„Kõik on nad ühest kohast nõrgad“.
122
